Kirjad minu naabrtele. Mis tunne on olla sulgsuulane?
Kogemusest, kommunikatsioonist ja koostööst erinevate eluvormidega
Kirjad minu naabritele
2021. aastal hakkasin kirjutama kirju, neile, keda enda kõrval kohtasin: rasvatihasele, musträstale, hiirele, kanale, metsvindile, kasekireslasele, käole, halljänesele, kiritigudele ja teistele. Kirjade kaudu uurin teiste liikidega suhtlemisvõimalusi ja -võimatust ning oma kommunikatsiooniakti. Süvenen ka adressaadi kui liigi spetsiifikasse, loon seoseid oma eluga, arutlen, kuidas tema näeb mind ning mõtestan näitusega seotud teemasid – liikidevahelisi erinevusi, sarnasusi, (kodu)koha olulisust, kommunikatsiooni ja tõlke võimalust, posthumanistlikku eetikat. Need kirjad on näituse mõtteliseks lähteks.
2021--2023, installaton
Käisin Õdri ääres, 2020--2023
Looduskogemus on multisensoorne. Kuidas edastada seda visuaalsete vahenditega? Maalikunstis on loodust traditsiooniliselt kujutatud kaugemalt ja kõrgemalt, luues nii lahusust vaataja ja looduse vahel või ka maalides silmapaistvaid objekte. Selleks, et rõhutada kohalolu ja terviklikkust, kujutan keskkonda objektita, multisensoorset looduskogemust tervikuna. Dokumenteerisin kahe aasta jooksul, oktorist 2020 kuni oktoobrini 2022 metsaskäike Karula rahvuspargis Õdri järve lähistel. Igast jalutuskäigust on 12 ruutu mõõdus 20 x 20 cm. Metsavärvidest moodustub abstraktne sünekdohh – metsa värvikaart. Meie nähtud värvid on teiste jaoks tähenduslikud elutähtsate elupaigaomadustena. Värv võib oleneda varjulisusest, kõduastmest, klorofülli sisaldusest, pinna rõmelisusest, õie avatusest jpm. Iga maali juures on dokumenteeritud jalutuskäigu aeg ja koht ning värvi allikas.
2020--2023, installatsioon, õli kartongil, 60 tk x 20 cm x 20 cm ruutu, koguteos 480 x 600 cm
Mida me saame teha koos?
Selles seerias otsin koostööviise oma mitteinimestest naabritega. Mind huvitavad võimalused mõista ja tõlgendada teiste liikide elukogemust, nendega suhelda ja koos luua. Kuidas oleks sirutada tiivad ja hõljuda puuoksalt maapinna poole? Kuidas oleks tunda linnupesa oma okstel? Kuidas oleks käguvaablasena tunnetada just seda õiget kohta, et muneti läbi palgi puurida ja siklase vastsesse oma munad jätta? Kunstnikuna otsin viise, kuidas liikidevahelises kommunikatsioonis kasutada visuaale, kuidas kaasata teisi liike loovprotsessi ning nende loomingut omakorda võimendada. Olen meelitanud mesilasi vabakujuga kärgi looma, tigudele installatsioone ehitanud ning herilasepesi viltinud. Kasutan teiste liikide teoseid tõlgendades looduslähedasi ja võimalikult kohalikke materjale, nagu lambavilla, savi ning ka võimalikult vähem automatiseeritud tooteahelat.
2023, installatsioonid koosloomes herilaste, mesilaste, nahkhiirte, kanarbiku, mulla,
Olivia Tilli, Jarõna Ilo, Artur Kuchmezovi ja Marta Johanna Kuchmezoviga
Karula lammaste vill, herilasepesad, vabavormilised mesilaskärjed, kanarbik, nahkhiirepesa jäänus, savi, muld
Teisest perspektiivist
Eri liikide tajumehhanismid on arenenud toetamaks ellujäämist nende elukeskkonnas. Putukas saab mosaiiksilmadest kokku talle toimimiseks vajaliku vaate, nagu ka inimesel on tema eluks sobiv nägemismehhanism. Ma ei saa kellegi teisena elu kogeda, kuid saan paremini tundma õppida nende tajude loogikat ja võrrelda seda inimlikuga. Maaliseeria „Teisest perspektiivist“ representeerib tavapärasest erinevaid vaatenurki ümbritsevale, et asetada loo peategelaseks teisi liike. Olgu vaatel siis ahvatlev mädaõun, madal perspektiiv taimedele või pime mets. Otsin viise, kuidas enda kontrolli pildi üle vähendada ja samas saavutada looduse sees olemise tunnet.
Tänan: Eesti Kultuurkapital