Vaateid maastikule

2016-2019, õli/lõuend

Euroopa maastikukonventsioon (2000) sätestab, et "mõiste “maastik" tähendab inimese poolt tajutavat, looduslike ja/või inimtekkeliste tegurite toimel ning koosmõjul kujunenud iseloomulikku ala”. Maastikku võib tajuda mitut moodi, näiteks vaadates. Vaatamine on seotud ka maastikku mõistega, mis tähistas nii teatud ala kui ka vaadet sellele ning selle maalitud kujutist (Di Palma, 2016). Kui näeme maastikku kui vaadet, võime küsida, kas see on ka vaatemäng ning kuidas ja kelle poolt on see lavastatud. Maastiku kujundamine ja esitlemine on võimas tööriist, millega luua arusaam (kodu)maast. Vaatemängu lavastamine on lihtsam, kui inimestel on aktiivne side maaga kadunud. On maastikke, mida teedel sõitvad või matkaradadel kulgevad inimesed kunagi ei näe. Samas rekreatsioonilistel tarbimismaastikel suunatakse meid infotahvlite, laudteede ja vaatetornidega. Paljud tööstusmaastikud, kust mugavaks eluks vajalikke vahendeid hangitakse, on varjatumad. Mõningaid maastikke hinnatakse, teisi peetakse igapäevasteks või ebameeldivateks.

Kuid on ka teisi viise maastiku tajumiseks kui vaatamine: kuulata, haista, katsuda -- maastikus töötada ja elada. Maastikus tajudes tajume seda rikkulikumalt. On teada tõsiasi, et väärtustame seda, mida tunneme. Kui inimene ei ole kunagi näinud rohetäpikut või pruuni tondihobu, ei märka ta ka nende puudumist teises keskkonnas ega kadumist.

Näitus "Vaateid maastikule" Tallinna Linnagaleriis, 25.oktoober - 15. detsember 2019. Kuraator Siim Preiman.

Euroopa maastikukonventsioon. (2000). Euroopa Nõukogu. http://www.envir.ee/sites/default/files/maastikukonventsiooni_eestikeelne_ametlik_tolge.pdf

Di Palma, V. (2016). Is Landscape Painting. In: Is Lanscape...? Ed by Gareth Doherty and Charles Waldheim. London, New York: Routledge, 44–70, lk 47.

1/1

Kännud

 

1/1